Miks me nii palju vihkame?
Me vihkame ennast, vihkame teisi inimesi, vihkame erinevaid inimesi, vihkame leiget suppi, vihkame järjekorda supermarketi kassas ja palju muud. Vihkamist on igal pool. Võite kõik enda ümber unustada, vihkamine muudab teid nüüd immuunseks. Tal on halvad ja head küljed.
Vihkamine on väga tugev tunne. See on sama oluline kui armastus. Lihtsalt pole nii populaarne. Kui ma vihkan, saan orienteerumise. Kui ma vihkan, seadsin piirid. Ma räägin teadlikust vihkamisest. Näide: metrooga ajavad mind tihti inimesed peale, seljakotid seljas. Ma tean, et nad ei oska hinnata, mida nende seljakott teeb. Pärast kümnendat korda vihkan seda rünnakut. Jah! Arvan üles lahe lause, nt. ? Palun kasutage oma seljakoti jaoks tulevikus tahavaatepeeglit. See lihtsalt häiris mind.? Muidugi tahaksin tagasi joosta. Aga kas ma olen hästi haritud?
Tõesti halb on alateadlik viha. Miks? Ta murrab vihkaja. Ma ei unusta kunagi, kuidas Saksimaalt pärit naine karjus televiisoris silmadega intervjuus: Põgenikud peaksid kohe ära jooksma, neil pole meie riigis äri, käige ära !? Selline vihkamine on haige. Naine on kogenud ja unustanud oma elus kohutavad asjad. Kuid hirm ja jõuetus on temas endiselt sees. Ta vajab sellega toimetulemiseks patuoinu. Ja pagulased on selleks ideaalne võimalus. Ta ei tunne ühtegi neist isiklikult ja vihkab teda esimesest päevast alates.
Isegi TheFruitAndFlowerBasketis ja paljudes teistes Interneti-kogukondades on vihkamist. Miks see nii on? Kindlasti sellepärast, et te ei vaata, isiklikult ei tea ega saa ka üht nägu. Istud mugavalt arvutis ja kirjutad vastiku kommentaari või murrad näpuga naljatledes näpunäiteid (109 kommentaari said kord keegi tema kahjutute sinepimunade nõude eest, see on pahatahtlikkus!). Võite lihtsalt alustada vihkamisest, sellest tugevast tundest. See teeb sinust midagi. Sa pole mingi igav igapäevane inimene, oled lühikese aja jooksul eriline. See on ka midagi väärt.
90% meie tegevusi kontrollib tunne. Emotsioonid hüppavad välja, nii et neid tuleb kontrollida. See on ebamugav. Ainult palju halbu kogemusi ja palju kaasinimeste avatud kriitikat muudavad (võib-olla) meeldiva inimese vihkavast tüütusest välja. Enda käitumist on raske muuta. Põhjus: te arvate, see olen mina, see on sünnipärane, ma pean nii reageerima. See pole nii. Pisut muutust on alati võimalik. Ja tagasilöögid on normaalsed. Minus tõuseb taaskord viha rünnak ja ma saan valjuks ja vihaseks, see on tore. Ma andestan endale ja mõtlen: järgmine kord teen seda paremini.
