Leivapuru hõõruda ilma mustuseta
Siiani oli mu tolmuimeja alati õnnelik, kui tal lubati pärast "vana-leiva-reaming-action" -i kööki minna, neelas ta tõelise pühendumusega kõik puru, mis minu köögis töötasapinnal ja põrandal levis. Ma ei liialda oma kokkuhoidlikkusega, nii et pühkimine langeb tasaseks ja ka sellised võimlemisharjutused nagu otse laminaadile panemine pole minu asi.
Jah, kuklipuru on temperamendiga ja ei hüppa kõik jahvatatud kaussi plaanipäraselt. Ma lőpetasin nendega nalja.
Puhas prügikott, värskelt rullist lahti rebitud on mu sõbralik köögiabiline. Altpoolt panin oma kausi sisse, haaran koti seest kinni ja riivin, siis see algab. Kõik püsib selleks ettenähtud kohas kena ja puhas, kõik puru, mida ma ei kasutanud, eksles kohe hoiukarbis.
Järeldus: nurgas asuv tolmuimeja ja pisut tolmune prügikott sobivad ikkagi algselt kavandatud kasutamiseks.
